Ingrit Aasamets
Sõnumitooja 24.05.2017
Jutustan loo oma vanaisast Kustas Saalmanist. Kui algas Vabadussõda, elas vanaisa enda perega Jänedal. Mul on alles piibel, mille esilehele on kirjutatud: „Meie isa astus uksest välja, sõjaväljale 2. jaanuaril 1915. aastal.“
Temast jäid maha naine ja neli last – 13aastane Linda, 9aastane Marta, 5aastane Alma ja 6kuune Ärta.
Kui algas Kehra lahing, siis oli teada, et punaväed on Lahinguväljal. Oli öö ja venelased magasid metsa ääres telkides. Kell 4 öösel alustas soomusrong liikumist Kehrast Lahinguvälja pole. Nad varjusid raudtee maja taha. Siis tehti otsetabamus telkide pihta. Venelastest sai surma 78 ja eestlastest 32 noort meest.
Venelased maeti samasse metsa ühishauda. Eestlastest viidi 23 Raasikule vanale surnuaiale, tee äärde kiriku poole ühishauda. Ilm oli külm, 20 miinuskraadi. Vastane peatati lõplikult ja Eesti väed läksid üle vastupealetungile.
Pärast sõda anti hukkunute peredele maad. Minu vanaema maad ei võtnud, sest 4 tüdrukuga ei oleks jõudnud ta maad harida. Jänedal puhkes tuberkuloosihaigus, Ärta suri 16aastaselt ja Alma 21aastaselt.
Kui II maailmasõda lõppes, siis kolisid minu ema ja Marta Kehrasse. Kui algas küüditamine, siis minu ema tänas jumalat, et ta maad ei võtnud, sest muidu oleks meil olnud Siberisse sõit, aga Kehras meid ei tuntud. Kodus oli meil kõva käsk, et koolis ei tohi rääkida, kuidas vanaisa oli Vabadussõjas.
Artikkel ilmus ajalehes Sõnumitooja 24. mail 2017.