Mee­nu­tus KUS­TAS SAAL­MA­NIST ja Keh­ra la­hin­gust

Ingrit Aasamets
Sõnumitooja 24.05.2017

Ju­tus­tan loo oma va­nai­sast Kus­tas Saal­ma­nist. Kui al­gas Va­ba­dus­sõ­da, elas va­nai­sa en­da pe­re­ga Jä­ne­dal. Mul on al­les pii­bel, mil­le esi­le­he­le on kir­ju­ta­tud: „Meie isa as­tus uk­sest väl­ja, sõ­ja­väl­ja­le 2. jaa­nua­ril 1915. aas­tal.“
Te­mast jäid ma­ha nai­ne ja ne­li last – 13aas­ta­ne Lin­da, 9aas­ta­ne Mar­ta, 5aas­ta­ne Al­ma ja 6kuu­ne Är­ta.
Kui al­gas Keh­ra la­hing, siis oli tea­da, et pu­na­väed on La­hin­gu­väl­jal. Oli öö ja ve­ne­la­sed ma­ga­sid met­sa ää­res tel­ki­des. Kell 4 öö­sel alus­tas soo­mus­rong lii­ku­mist Keh­rast La­hin­gu­väl­ja po­le. Nad var­ju­sid raud­tee ma­ja ta­ha. Siis teh­ti ot­se­ta­ba­mus tel­ki­de pih­ta. Ve­ne­las­test sai sur­ma 78 ja eest­las­test 32 noort meest.
Ve­ne­la­sed mae­ti sa­mas­se met­sa ühis­hau­da. Eest­las­test vii­di 23 Raa­si­ku­le va­na­le sur­nuaia­le, tee äär­de ki­ri­ku poo­le ühis­hau­da. Ilm oli külm, 20 mii­nusk­raa­di. Vas­ta­ne pea­ta­ti lõp­li­kult ja Ees­ti väed läk­sid üle vas­tu­pea­le­tun­gi­le.
Pä­rast sõ­da an­ti huk­ku­nu­te pe­re­de­le maad. Mi­nu va­na­ema maad ei võt­nud, sest 4 tüd­ru­ku­ga ei oleks jõud­nud ta maad ha­ri­da. Jä­ne­dal puh­kes tu­ber­ku­loo­si­hai­gus, Är­ta su­ri 16aas­ta­selt ja Al­ma 21aas­ta­selt.
Kui II maail­ma­sõ­da lõp­pes, siis ko­li­sid mi­nu ema ja Mar­ta Keh­ras­se. Kui al­gas küü­di­ta­mi­ne, siis mi­nu ema tä­nas ju­ma­lat, et ta maad ei võt­nud, sest mui­du oleks meil ol­nud Si­be­ris­se sõit, aga Keh­ras meid ei tun­tud. Ko­dus oli meil kõ­va käsk, et koo­lis ei to­hi rää­ki­da, kui­das va­nai­sa oli Va­ba­dus­sõ­jas.

Artikkel ilmus ajalehes Sõnumitooja 24. mail 2017.