Kaarel Aruste
Sõnumitooja 03.06.2009
Eelmistel europarlamendi valimistel mina ei käinud. Ei olnud Eesti ju sellel ajal veel ametlikult Euroopa Liidu liige ja ega ma sellest liidust ka midagi arvanud. Olen veendunud euroskeptik. Mind ei vii vaimustusse suured eurorahad, sest olen neid püüdnud võrrelda Euroopa Liidust Eestisse imporditud kaubast saadud kasumiga, mis paneb asja hoopis teises valguses paistma.
Seekord aga lähen kindlasti valima ja kutsun valimiskastide juurde ka kõiki teisi euro- ja muid skeptikuid ning muidu käegalööjaid. Kas olen oma veendumusi muutnud? Sugugi mitte! Kas arvan ja loodan Eestile kuuest saadikukohast suurt tulu? Ei! Vaevalt, et meie 6 saadikut suudavad üle 700 europarlamendi liikme hulgas Eestile midagi olulist korda saata.
Arvan hoopis — kui meie eurosaadikutel ei õnnestu teha midagi meie maale väga kasulikku, siis palju halba saab üks eurosaadik sellele riigile, kus ta valitud on, korda saata küll. Tuntud tõde – lõhkuda on kerge, midagi ilusat ja vajalikku korda saata aga raske – kehtib ühtviisi nii kohalikul tasandil, kui ka kogu meie riigis. Kui eestimeelsete osakaal nendel valimistel on väike, siis pääseb europarlamenti ka küllaltki väikese häältearvuga. Seega on oht, et ka internatsid ja nendesugused võivad kergesti europarlamenti oma esindaja saada.
Terviktekst ilmus ajalehes Sõnumitooja 3. juunil 2009.