Kehra jaamahoone

1870. aastal liikluseks avatud Tallinna – Peterburi ehk Balti raudtee äärde rajati esialgsed jaamad keskmiselt iga 20 – 30 kilomeetri tagant. Nendesse püstitati tüüpprojekti järgi kahekorruselised puidust jaamahooned, veetornid auruvedurite veega varustamiseks ja muud vajalikud ehitised.  Kehra jäi kahe niisuguse jaama – Raasiku ja Aegviidu – vahepeale. Seetõttu Kehrasse esialgu jaamahoonet ei püstitatud, vaid piirduti peatuskoha ehk ajutise pooljaamaga mõisa ja kohaliku tee läheduses.

 

Mõni aasta pärast raudtee avamist, mil inimesed olid uue transpordivahendi omaks võtnud, otsustati reisijate paremaks teenindamiseks jaamadevõrku tihendada. Nagu varemgi, võeti nüüdki aluseks tüüpprojekt, mida rakendati mitmes erinevas jaamas. Millegipärast otsustati uued jaamahooned (erinevalt varasematest) ehitada aga ühekorruselised ja puidu asemel kivist.  Nii valmisid 1876. aastal üksteisega sarnased uued jaamahooned Kehras, Lehtsel, Kohtlas ja Auveres.

 

Kõik need neli jaamahoonet  olid ühekorruselised krohvimata tellisehitised, mille tumepunaseid seinapindu liigendasid valgeks lubjatud nurgaliseenid ning arvukad segmentkaarsed akna- ja ukseavad. Hoone kolme akna laiune keskosa eendus keskrisaliidina nii esi- kui ka tagaküljel. Historitsistlikult võrdlemisi lame plekk-katus oli hoone põhiosas lahendatud poolkelpkatusena, keskrisaliidil aga viilkatusena, mille viiluväljad kaunistati nägusate ehistalastike ja puitlõikepitsidega. Mitmeid puitnikerdusi oli ka ülejäänud hoone räästakarniisidel. Hoone siseruumidest oli esinduslikum peaaegu kogu keskosa hõlmanud ootesaal, mida ilmestas kassettlagi ning kuusnurksed kahhel-põrandaplaadid.

 

Praeguseks on neljast jaamahoonest alles kaks – Kehras ja Lehtsel. Kui Lehtse jaamahoone on säilinud algses mahus ja suuresti algsel väliskujul, siis Kehra jaamahoone on 1950. aastatel ümber ehitatud. Paberitehase laiendamisest tingitud alevi ja raudteejaama kiire kasv jättis tollal vana jaamahoone kitsaks, mistõttu tehti talle mõlemasse otsa  mahukad juurdeehitused. Juurdeehitiste seinte liigendus ning akende kuju kopeeris vana jaamahoone detaile, kuid kuna need püstitati punase tellise asemel silikaadist, värviti kogu hoone sinakates toonides üle. Lisaks seinte värvilahendusele kadus tollal ka algne poolkelpkatus, kuna juurdeehitised tehti tagaküljel tuntavalt eenduvana, mis tingis katuse lahendamise kelpkatusena. Ka katusekatteks sai pleki asemel eterniit ning kadusid mitmed räästaste ehisdetailid. Siseruumides säilis algne keskne ootesaal koos kauni kassettlaega, kuigi selle raudteepoolsesse otsa tehti keskmise akna asemel uks.

 

Niisugusena säilis Kehra jaamahoone kuni 1990. aastateni, olles jätkuvalt kasutusel ootesaali ja piletimüügikohana. 1990., mil piletite müük siirdus väikestest jaamadest rongidesse, jäi hoone kasutuseta ning sattus Kehra linna, pärast omavalitsuste ühinemist aga Anija valla omandusse.

 

Kehra jaamahoone mängis olulist rolli Eesti Vabadussõja algusperioodil, mil taganemis- ja murdelahingute ajal asus seal 1. diviisi staap. Sealt juhiti ka Vabadussõja tähtsaimat murdelahingut, 4. jaanuaril 1919 toimunud Kehra lahingut, millest sai alguse eestlaste edu. 1996 avati jaamahoonel vastav mälestustahvel. Mälestustahvli tellis Anija Muinsuskaitse Selts.

 

2008. aastal asutati MTÜ Kehra Raudteejaam, mille põhieesmärgiks on rajada vahepeal juba üsnagi lagunenud jaamahoonesse Eesti Vabadussõja Murdelahingute Muuseum, mille üheks osaks oleks ka kohalikku elu-olu tutvustav muuseum. 2010 sai MTÜ jaamahoone vallalt oma kasutusvaldusse. Jaamahoone muuseumiks rekonstrueerimise käigus on plaanis niipalju kui võimalik taastada hoone algne välimus (tumepunane tellismüüritis koos valgete liseenidega, plekk-katus, katuseäärte puitpitsid jms), säilitades samas ta praeguse mahu koos 1950. aastatel lisatud juurdeehitustega.

© MTÜ Kehra Raudteejaam 2008-2017, reg nr 80273870
info at kehrajaam dot ee , tel nr 53402876