Balti raudtee lühiajalugu

Kaasaja raudtee sünniks loetakse 1820. aastaid, mil inglise leiduri George Stephensoni konstrueeritud auruveduri kasutuselevõtt näitas  raudtee suuri eelised maanteel hobujõul liikuvate vankrite ees nii reisijate kui ka kaupade veol.  Nii sai Inglismaal 1825. a  avatud 40 kilomeetri pikkune Stocktoni –Darlingtoni raudteelõik omamoodi eeskujuks, mida järgnevate aastakümnete jooksul kopeeriti igas riigis.

 

Vene Impeeriumis, kuhu ka Eesti Balti provintside koosseisus kuulus, valmis 1837 esimene raudteelõik, mis kulges pealinnast keisri suveresidentsi Tsarskoje Selos. Peagi järgnes pikemate magistraalide ehitus – 1851 avati Peterburi–Moskva raudtee, millele järgnesid teised liinid. Baltimaile jõudis raudtee 1861. aastal, mil avati raudteeliin Riia–Daugavpils, mis peagi ühendati. Moskvasse suunduvate liinidega.

 

Tollal tekkis  mõisnikest Balti aadlikke koondaval Eestimaa Rüütelkonnal plaan tuua raudtee ka Eestisse, ühendamaks vana hansa- ja sadamalinna Tallinna Vene Impeeriumi pealinna Peterburiga. 1850. aastatel vastavad katsed ebaõnnestusid,  kuid 1862 – 1868  Eestimaa Rüütelkonna peamehe ametit pidanud Palmse mõisa omanik Alexander von der Pahlen suutis need ideed oma valitsusaja jooksul siiski teostuseni viia. Ta asutas 1867 Balti Raudtee Seltsi, kel õnnestus aasta hiljem – 1868 – raudtee  ehitus Paldiskist Tallinna kaudu Peterburi (tegelikult Gatšinasse, mis oli Peterburiga juba ühendatud) käima panna. Raudtee ehitus kestis poolteist aastat, see avati pidulikult 24. oktoobril 1870.

 

1876 ehitas selts lisaks veel harutee Tapalt Tartusse. 1889, mil avati Riia-Peterburi raudtee, ehitati sellega koos ka harutee Valgast Tartusse, mis võimaldas Tallinnast liikuda Tapa ja Valga kaudu ka Riiga. Need liinid on jäänud põhilisteks Tallinnast  itta ja kagusse suunduvateks raudteeliinideks ka tänini, kui mitte arvestada 1931 avatud Tartu-Põlva-Koidula lõiku. Tänaseks kadunud Balti Raudtee Seltsi nimi on tänini säilinud Tallinnas asuva Balti jaama nimes.

 

Kehra oli algselt pooljaam (peatuskoht), täisväärtuslik jaam koos jaamahoonega püstitati Kehrasse 1876. aastal.

 

Seltsi käes – s.o eraomanduses – oli Balti raudtee kuni 1893. aastani, mil ta riigistati. Sellest ajast peale kuni praeguseni on raudtee olnud enamiku ajast riigi omanduses.

 

Balti Raudtee mõju ümbruskonna majandusele ja elu-olule on olnud tohutu. Umbes sajandi vältel, kuni 1970. aastateni, veeti enamik kaupu ja suur osa reisijaid mööda raudteed. Tallinn arenes Balti raudtee avamise järel paarikümnetuhandelise elanikkonnaga väikesest provintsilinnast suureks tööstuskeskuseks, mille elanike arv mõnekümne aastaga mitmekordistus. Kehras avati tänu raudtee olemasolule 1938. aastal tselluloositehas, mille tulemusena kasvas varem väike külake linnaks. Ka Kehra kolm suuremat naaberasulat – Raasiku ja Aruküla alevikud ning Aegviidu alev – on tekkinud raudtee ehitamise järel praktiliselt tühjadele kohtadele.

 

Viimastel aastakümnetel on autotranspordi areng raudtee rolli varasemaga võrreldes küll oluliselt kahandanud. Kaubavedu endisel Balti raudteel kujutab praegu endast transiiti, mis Kehrat ja selle ümbruse ettevõtteid ei puuduta. Küll aga on säilinud mugav reisirongiühendus Tallinnaga, eriti pärast Tallinna–Kehra liini elektrifitseerimist 1974. aastal.

© MTÜ Kehra Raudteejaam 2008-2014, reg nr 80273870
info at kehrajaam dot ee , tel nr 53402876